Meid kogunes erinevatest Ida-Virumaa paikadest ja kaugemalt (nt Itaaliast, Horvaatiast) üle 40 inimese – lapsed, noored, pered tulid kokku, et rääkida, kuulata, teineteist paremini tundma õppida ja väljendada seda kunsti kaudu lõpptulemusena seintel (Kurtnas küll betoonplatsil).
 

Enne mõtete ja lugude joonistamist oli tugev eeltöö. Mitmed kohtumised Zoomis, pidev suhtlemine ja mõtete-lugude jagamine ning arutelud Discordis.
 

1.kohtumisel Zoomis saime omavahel lähemalt tuttavaks rääkides endast, oma kogukondadest – oma lugusid jagas üle 30 inimese ning kolmes erinevas keeles kõnelevad eri vanuses inimesed suutsid 1,5 tunni jooksul leida ühise keele ja meele! Moodustasime 3 meeskonda, mis jagunesidki vastavalt Kurtna, Jõhvi ja Narva piirkonnale. Tegime esimese kiire ajurünnaku – kandsime oma mõtted Miro tahvlile.
 

2.kohtumisel (ikka virtuaalselt) rääkisime sellest, kuidas tänavakunstist sai liikumine ja vaatasime imelisi tänavakunstinäiteid kogu maailmast. Rääkisime Eesti ajaloost ja kunstist. Jagunesime taas 3 toa vahel.  Kurtnaga liitus nüüd kunstnik Katrina Kolk, kes suutis meie mõtted koondada üheks tervikuks. Kohtumise lõpetuseks jagasime mõtteid taas ühises virtuaalruumis. Igal meeskonnal oli ka oma delegaat, kes hoolitses edaspidi selle eest, et parimad ideed jõuaksid kunstnike ja korraldajateni (Kurtnalt oli meie kõneisikuks Mirjam Vinkler).
 

Jäi veel üks nädal, mille jooksul tegid noored disainerid, meeskonnad ja kunstnikud tööd ja oli käes aeg MEIE LOOD päriselt värviga betoonplatsile kanda!

Nüüd jäi üle loota, et ka kevadine ilm hoiab kuiva ja päike särab. Meie Kurtna betoonplats vajas ette valmistamist. Lapsed ja noored alustasid 16. aprillil terasharjadega platsi puhastamist ja kruntimist. Kõik olid tublid – mitu tundi usinalt kraapimist ja harjamist, vahepeal käisid söömas ja läksid tagasi kruntima.
 

17.04 hakkasime kogunema, et kanda MEIE LUGU päriselt platsile. Kohale tuli Maria Sakarias oma tiimiga ja meie kunstnik Katarina. Saime šabloonid, värvid, pintslid, värvirullid, aerosoolid ja kõik muu vajaliku. Töö käis erinevates sektsioonides ja vahetustega (vastavalt hajutatuse nõuetele). Distantsi hoides sai kaasa kutsuda oma pere ja sõbra.

See oli uskumatu - me suutsime MEIE LOO üle tuua platsile ühe täispika päevaga! Ja see tuli imeline!

Lisaks jäi betoonplatsile veel vaba pinda, et järgmised kasvavad noored saaksid samuti jagada oma lugusid läbi kunsti. Ehk oleme loonud uue traditsiooni? Ja kui siiski mitte, siis jäävad meile, osalejatele, soojad mälestused, mida saame jagada.

Suur aitäh, et saime olla osa millestki erilisest!

Autor: Monika Grinfeld