Mäletan seda hetke, mil endine Kurtna Noortekeskuse tantsujuhendaja Ainikki Seppar tuli minu juurde ning ütles, et nüüd on minu kord enda võimed ja fantaasia proovile panna ning Kurtna sobib selleks väga hästi. See oli 2018.aastal, kui ma sellesse uhke majja koos temaga sisse astusin ja nägin neid pisikesi lapsi, kellega nüüd pean hakkama midagi kokku vormima. Süda lõi ärevusest pekslema. Esimesed korrad oli ta minu kõrval, et toetada. Selle eest olen talle väga tänulik. Ühtlasi tänu temale ma Kurtna noorteni üldse jõudsingi.

Vähehaaval, samm-sammult hakkasime noortega koos midagi vahvat kokku panema. Meie tundides oli nii tähtsate teemade üle arutlemist, lõbusaid mänge, tõsist kannatlikku tööd ja joogat, mida noored eriti nautisid. Tants tähendab igaühe jaoks midagi erinevat- mõned tulid selleks, et lõbusalt veeta oma vaba aega, teised aga tulid füüsilise vormi säilitamise nimel. Kuna igaüks näeb seda kunstiliiki erinevalt, siis ka tantsuline sooritus on igal noorel omapärane, mis tegigi meie väikse kollektiivi eriliseks. See, kuivõrd erinevad nad minu südamesse jäävad, ütlesin neile ka meie viimases tantsutunnis. 

Selline väike lugu ühest väikesest tantsuperest, ühes väikeses külas, ühes väikeses Eestis. Olen üüratult tänulik kõigile, kes meid toetas selle teekonna jooksul, eriti suur tänu Mirjam Vinklerile, Kurna Noortekeskuse noorsootöötajale, kes leidis igas keerulises olukorras lahenduse. 

Aitäh noored! Aitäh vald! Aitäh inimesed, kes te ka meie esinemistele kaasa elasite!

Kurtna Noortekeskus tantsuringi juhendaja

Marit-Jenna Seppar