Ja kui mitte alati ei ületa reaalsus ootusi, siis selle kontserdi puhul on võimalik seda tõdeda. Kontserdielamus algas juba teekonnast, kaunis metsatee mõjus rahustavalt. Auto tuli parkida umbes kilomeetri kaugusele kontserdipaigast, mis andis võimaluse kõigepealt jalutada mööda üles-alla looklevat liivast ja sammaldunud teed ning viimane lõpp rabas mööda laudteed. See kõik aitas maha jätta igapäeva argised mõtted ja olla hetkes, imetleda looduse sügist ilu.

 Saabudes kontserdipaika avasid kõik teadlikud kontserdikülastajad oma kaasa võetud mugavad toolid, valisid sobiva koha ja kontsert võis alata. Iisaku etlejate mõtlik sügisluule viis kuulajad endaga sügavamale sügise olemusse. Seejärel Johannes Sarapuu esituses Bachi  tšellomuusika…. 

 Selleks, et edasi anda seal kogetut jääb sõnadest vajaka. Istudes raba keskel väikesel saarel, nõjatudes seljaga vastu krobelist männitüve, hingates sisse sügisesi lõhnu, vaadates kaugusesse puude taha loojuvat päikest, selle viimased kiired veel paitamas nägu. Ka tuul oleks nagu hetkeks peatunud, vaatamaks mis toimub ja siis vahel nagu kikivarvul hiilides meie ümber liikus. Seejärel sulgesin silmad ja lasin end kanda  sõnadel ja muusikal. See oli imeline ja lummav ja seda peab lihtsalt kogema.

Suured tänud organiseerijatele ja esinejatele ning tundub, et kontserdile on oodata jätku järgmisel pööripäeval ning kui kellelgi jäi seekordne võimalus kasutamata, siis ehk järgmine pööripäev on teie võimalus.

Autor: Merike Vaarmets

Eesti Rahvusringhäälingu kajastus: https://kultuur.err.ee/1138639/esimene-alutaguse-pooripaevakontsert-toimus-soosaarel