Hingedeaeg toob meile lühemad päevad, tubasemad toimetused, sügavamad mõtted. Igal juhul ka rõõmu – rõõmu koosolemisest, rõõmu sellest, et hing sees... Alati saab ju nuriseda, et miks on asjalood nii, aga mitte teisiti. Miks ilm nii hall on? Miks on välja mõeldud kurjad viirused? Miks raha ei jätku? Miks reisida ei saa?

 

Leidsime, et kui päriselus on reisimisega hetkel nii nagu on, siis on reisimiseks siiski üks võimalus ja selleks on just nimelt muusika. Muusika kaudu jõudsime oma peoõhtul Kihnu saarele, Rootsi, Ukrainasse, Iirimaale, isegi Ameerikasse! Sealjuures ei unustanud me vana tõde, et enne laia ilma minekut väärib avastamist Eestimaa. Meie muusikaline rännak algaski regilaululistest viisidest. Mis on meile, eestlastele, see meie oma asi, maailma mastaabis ainulaadne ja seetõttu eriti väärtuslik? No ikka regilaul ja labajalavalss. Neid ei ole kusagil mujal maailmas.

Peo ettevalmistusprotsessis kujunes üheks märksõnaks „teeme teistmoodi“. Soovisime oma sünnipäevapeost kujundada tõelise simmanihõngulise mõnusa olemise, et oleks tore nii osalejatel kui peokülalistel. Mitte ei tahtnud teha akadeemilist aruandluskontserti. Seetõttu võtsime julguse katsetada mõne laulu puhul ka ebatraditsioonilist koori paiknemist, laulsime nii ringis liikudes, kui kahes viirus meeste ja naiste vahelist dialoogi pidades. Ehk oli see väikeseks üllatuseks nii mõnelegi lauljale, kui laulu lõppedes haarati käest ja tõmmati tantsukeerisesse. Labajalaussi vedasid tantsupõrandal Swen ja Kulno.

 

Meri on aegade algusest eestlaste hinges olnud. Meri avas tee laia maailma. Mere kaudu sai näha suurt ilma ja kuulda võõraid keeli. Meie kodudesse jõudsid seninägemata asjad, uued moed ja mustrid. Meri saatis teele ja võttis vastu. Mere ääres on käidud hingevaeva kergendamas, otsitud hingerahu ning ka hingepalveid loetud.

Kooriproovis sai nalja visatud, et võiksime oma sünnipäevapeo ümber nimetada merelaulude kontserdiks. Merega olid seotud tõepoolest mitmed laulud ja pillilood. Aga no mis sa teed, kui need on hingele nii lähedased.

Äratasime vanade aegade meenutuseks ellu meeste laulu. Mäletatavasti olid ajad, kui Atsalama segakoori sees elas oma elu ka meesansambel. Peab ütlema, et meestelaulul on mingi oma võim ja vägi sees, mis jõuab ka kuulajate hinge. Samuti olime peole kutsunud oma sõbra ja pärimusmuusiku Kulno Malva, kes lõi torupilli mängides erilise peoõhkkonna ning kelle loodud hingelaul kaunistas peokava.

Soovisime oma peol kaasata ka publikut ning sel põhjusel sai korraldatud väikesed äraarvamismängud läbi fotojäädvustuste. Et ikka tõelisele mängule kohane hasart tekiks, olid publikule auhinnaks väikesed meened. Fotod tutvustasid kimbuliste muusikareise, mis on viinud paljudesse paikadesse Eestimaal. Pilli on mängitud Kihnus, Kiiklas, Kärdlas ja Kanepis, Värskas, Väägveres, Viljandis, Viru-Nigulas ja Vasknarvas, Irus ja Iisakus, Toris, Tallinnas, Saaremaal, Hiiumaal, Soonurmes, Pärnus, Moostes, Pagaril, kuid kõige rohkem vast ikka Mäetagusel. Ka Atsalama segakoori erilisemad hetked olid läbi fotode taaselustatud.

Peo käigus pühendas koorivanem Marge Virunurm erilise tähelepanu endisele koorijuhile Helga Survale, kes oli Atsalama segakoorile hinge sissepuhujaks. Samuti said tänatud ja meeles peetud endised koorilauljad ning tänased tegijad.

 

Ja tulgu tuuled, me siia jääme…

Oma muusikalise teekonna lõpus jõudsime tagasi koju. Punkti rännakule pani Ülo Vinteri „Laul Põhjamaast“. Luuletaja Juhan Viiding on öelnud et „…ainult seda omaks hüüa, mis Su hinge puudutab“. Tundus, et meie kõigi hing sai puudutatud, sest lauljad/muusikud püüdsid, laulsid ja musitseerisid tõesti kogu hingest. Armas laulja ja pillimängija, ole Sa veel kord südamest tänatud! Loodetavasti leidis iga kuulaja pea paaritunnisest peost midagi ainult endale, nii nagu lubas ka peo teema – midagi hingele!

Pärast pidu mõisas saime nautida veel omakeskis tõeliselt mõnusat koosviibimist Kauksis Päsari puhkemajas, kus meid ootasid hõrgud söögid, toredad seltskondlikud mälestused ning Kulno koos oma sõpradega – Mäeotsa kapelliga. Ja tõeline üllatus – kapelli kandlemängija pole ei keegi muu, kui värskelt Vabariigi pillimehe tiitliga pärjatud Martin Arak.

Täname kõiki, kes leidsid aega ja võimalust meiega koos see muusikaline teekond läbi käia ja kes meid lillede ning hea sõnaga meeles pidasid! Täname külalisesinejat Kulno Malvat ning peojuhti Priit Pikhoffi! Aitäh, Alutaguse Huvikeskus! Olgem ausad, ajahetk, milles pidu toimus, oli just läinud keeruliseks. Veel eelmisel päeval helistasid mitmed inimesed ja küsisid, kas meie pidu ikka toimub. No ikka toimus, sest olime sellesse pannud nii palju omi mõtteid, aega ja hinge! Ju meid hoiti siis ka kõrgemalt poolt.

 

Meeli Õunap (Rahvamuusikaansambli Kimp juhendaja)

Tiina Dammann (Atsalama segakoori dirigent)