Ligi 250 aastat hiljem ei ole midagi muutunud. Kiikla on jätkuvalt kogunemispaigaks pea ja südamega elurõõmsatele tublidele inimestele, kes peavad lugu muusikast, tantsust ja teatrist. Kõik nad said kokku rahvamajas 14. mail teatriajaloopäeval, mis keskendus Kiikla mõisa kultuurielule 18. sajandi lõpus. 

Ajaloolane Vallo Reimaa rääkis sissejuhatuseks natuke Kiiklaga seotud saksa näitekirjanikust ja teatritegelasest August von Kotzebuest, naistest ja vabamüürlusest. Ning loomulikult mõisateatrist, Friedrich von Rosenist, Friedrich Gustav Arveliusest ja paljust muust. Järgnes Kiikla kogukonna, Urmas Lennuki ja allakirjutanu ühisloominguna sündinud teatrietendus „August ja Julia“.

Tundus, et sellel päeval õnnestus kõik. Roseni-aegset Kiikla mõisa on nimetatud „lõbu ja muusade kodupaigaks“. Ehk saatsid need muusad ka meie praegusi tegijaid, sest tagasiside pealtvaatajatelt ja osalejatelt on olnud väga positiivne. Iga hea sünnib meeskonnatööna. Toon siinkohal põgusa kokkuvõtte kõigist, kes asja õnnestumisele kaasa aitasid. Et kogukond üldse selle teemaga tegelda otsustas, sellele võlgneme tänu Vallo Reimaale, kes Kotzebue fännina suutis ka kiiklalastes huvi äratada.

Foto: Vallo Reimaa kõnelemas August von Kotzebuest.
 

Harrastusteatrite liidu toetav suhtumine tõi Kiiklasse Urmas Lennuki, kellega koostöös valmis näidendi tekst ja kes aitas lavastamisel. Sama mentorprogrammi raames nõustas ja valmistas ka ühe kostüümi Draamateatri rätsep Jana Volke.

Kohaliku omaalgatuse programmi ja Alutaguse vallavalitsuse toetusel saime soetada kostüümide õmblemiseks vajalikud materjalid, valmistada lavadekoratsioonid ning ka külalisi võõrustada.

Innustas Viru instituudi inimeste elav huvi ja toetus ning muidugi rohkearvuline publik.

Ago Gaškov filmis kogu protsessi alates teksti kirjutamise töötoast kuni esietenduseni ja tegi  tõelise professionaalina sellest nauditava kokkuvõtte.
Natalya Boytsova meeleolukad fotod jäädvustasid peaproovi ja teatriajaloopäeva.
Juuksur Krõõt Kukk lisas rohkesti värvi oma oskusega teha osatäitjatele ajastutruud soengud.
Ja lõpuks Kiikla kogukond: tantsisid, õpetasid, tegid proove, näitlesid, mängisid pilli ja laulsid, õmblesid kostüüme, tegid soenguid, pildistasid, filmisid, katsid lauda, koristasid, liigutasid mööblit, toetasid üksteist, olid heatujulised ja väga-väga imelised. Tõesti pea ja südamega elurõõmsad tublid inimesed.
 

Ruth Linnard